VANA VEENUS
Sirje Runge fotoga „Vana Veenus”, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas, avaneb näitus, mis keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm. Kunstnikud Sirje Runge, Cloe Jancis, Maarja Mäemets, Johanna Mudist, Kate Cooper ja Terje Ojaver vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga.
Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine — püüab lagunevas maailmas ellu jääda,
otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase
nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks
maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad
planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu.
Kate Cooperi videoteoses Infection Drivers on kujutatud arvutigeneeritud naisfiguuri, kelle
keha ümbritseb tihedalt liibuv latekskest. Hingamise rütmis paisuv ja kokku tõmbuv kest
muudab figuuri elusaks mehhanismiks, kehastades pinget, mida naised kannavad
ühiskonnas, kus iluideaalid ja tööjõuootused avaldavad nähtamatut, ent püsivat survet.
Teose pealkiri viitab esmapilgul patogeensusele – kehale kui haiguse kandjale –, ent Cooper
pöörab selle tähenduse ümber: nakkus on siin kujund, mis tähistab teadlikkuse levimist ja
kõrvalekaldumist domineerivast süsteemist. Lagunemine ei toimu mitte kehas endas, vaid
struktuuris, mis kehasid toodab, vormib ja turustab.
Maarja Mäemetsa klaasist kannu vorm viitab Pipi Pikksuka punupatsidele. Lastekirjanduse
ikoonile, keda kunstnik esitab normatiivse korra häirijana. Pipi trotsib autoriteeti,
sugupooltega seotud ootusi ja institutsionaalset distsipliini, olles ühtaegu mänguline ja
anarhistlik. Mäemets katsetab, kuidas oleks argiste vormide kaudu võimalik õõnestada
sotsiaalset stabiilsust ja ideoloogilist korda.
Terje Ojaveri teosed Raskete jalgadega naine ja Autoportree kilpkonnana ühendavad
klassikalise vormikeele isikliku narratiiviga. Ojaver nihestab ootusi, mis on seotud naise keha
ja rolliga kunstis ning ühiskonnas, tema autoportreelised figuurid ei mahu kehtestatud
sotsiaalsetesse ja kehalistesse raamidesse. Kui Suurte jalgadega naine hõivab ruumi
enesestmõistetava jõulisusega, siis kilpkonnana kujutatud figuur liigub aeglaselt, ent
sihikindlalt — seljas köögipottidest ja -pannidest kest, mis viitab koduste ootuste passiivsele,
soopõhisele ja püsivale raskusele.
Johanna Mudisti maalid käsitlevad perekonna ja õdedevahelist suhet kui mitmekihilist ja ajas
kujunevat sidet, kus rõõm ja pinge, toetus ja eristumine moodustavad dünaamilise terviku.
Maalid toovad esile perekondliku läheduse keerukuse ja sügavuse, suhete vastastikused
mõjud, järeleandmatusest ja toetusest kasvanud kestvuse.
Cloe Jancise teos “Nõid” vaatab vananemisega seotud hirme ja stigmasid läbi nõia
arhetüübi. Kunstnik seob sotsiaalmeedia silutud esteetika kriitikaga noorusekultuse üle, mis
toodab hirmu ja võõristust vananemise ees. Vananev keha muutub millekski, mis on
ühtaegu tuttav ja häiriv. See ebaõdusus, nagu seda kirjeldab Julia Kristeva ja mida näeme
Jancise teosel, nihestab arusaamu naise rollist ja nähtavusest ühiskonnas.
Näituse „Vana Veenus” keskmes on naisideaali käsitlus kui ajalooliselt kujunenud ja
kultuuriliselt vahendatud konstruktsioon, mida kunstnikud avavad ulme, folkloori, kirjanduse
ning tarbimiskultuuri kriitilise käsitluse kaudu. See kõneleb kehadest, mis on sündinud,
rõõmustanud, kulunud, kandnud, mäletanud ja vastu hakanud.
Kuraator: Lilian Hiob-Küttis
L - P 14:00 - 18:00