Mateeria tajumine: infra-thin’ist fotograafilise objektini

Näitus uurib materiaalsust ja objektisust, moodustades uurimuse tajust ja kohtumisest, liikudes vaevumärgatavate aurude ja valguse tundlikkuse ilmingutest kuni kujutisteni, mis astuvad seinapinnalt välja ja tungivad füüsilisse ruumi objektide kujul. Hõlmates fotograafia sensoorseid elemente, mis jäävad sageli nähtamatuks, üritavad näitusel esitletud teosed tabada hetke, mil pilt sünnib või muundub. Näitus uurib fotode järelmõju ja ajas sündivat muutumist – seda, kuidas need eksisteerivad ühtaegu jäägina ja uute võimaluste algusena.

Fotograafia paikneb kahe äärmuse vahel: ühelt poolt kergesti jagatav ja näiliselt kaalutu kujutis ning teiselt poolt materiaalne kohalolu, mis kannab endas nostalgiat või ajastutruud tunnetust. Sellest pingeväljast lähtuv näitus pakub välja võimaluse mõtestada fotograafiat Marcel Duchampi infra-thin kontseptsiooni kaudu. Tegemist on peene, ent tundliku kommunikatiivse sagedusega, mis hõljub erinevate tajupiiride lävendil.

Kuraatori kohta: Duncan Wooldridge on kunstnik, kirjanik ning Manchesteri Kunstikooli (Manchester School of Art, MMU) digitaalkunstide osakonna fotograafia lektor. Tema uurimisvaldkond hõlmab fotograafilist materjalset olemust, eksperimentaalset fotograafiat ja kontseptuaalset kunsti, foto tulevikku ning fotograafia püsivust. Ta on teoste To Be Determined: Photography and the Future (2021, SPBH/MACK) autor ning Lucy Soutteri kõrval teostest The Routledge Companion to Global Photographies (2025, Routledge) ja Writer Conversations (2023, 1000 Words) kaastoimetaja, samuti toimetaja koos Ana Casas Broda ja Anshika Varma kogumikus Photobook Conversations (2025, 1000 Words) ning eelseisvas kogumikus Written Up/Written Down: The Selected Writing of John Hilliard (2026, MACK). 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapital.

Kuraatori essee

Teatud hetkedel võib pilt näida läbipaistev nagu aken; järgmisel hetkel aga läbimatu ja tahke. Füüsilist fotot käes hoides võid tunda selle paindumist, väändumist, keerdumist ja voltimist. Kasutades kaamerat selle programmeerituse vastaselt, võib masin luua kujutise, mis on ootamatu või esialgu isegi loetamatu. Fotograafiliste tehnoloogiate ja materjalide õhukestes lõikudes, mida me tavaliselt tajume immateriaalsetena, peituvad ruumid ja kujutised, mis seavad kahtluse alla meie arusaama fotograafiast. Läbipaistvuse ja läbimatuse vahel eksisteerivad alad, kus foto on ühtaegu nii kujutis kui objekt, milles üks ei välista teist. Ootamatu rikkuse ja keerukusega täidetud ruum. Seda ruumi võikski nimetada vahepealseks, kuid meie nimetame selle infra-thin’iks.

Kunstnik Marcel Duchamp kirjeldas infra-thin’i kui peenelt tajutavate signaalide ja kommunikatsioonikanalite maailma, mis jääb tavaliselt tähelepanuta, kuid millega on võimalik suhestuda. Jagades paljusid omadusi fotograafiaga, võib infra-thin olla raskesti tabatav, ent tänu Duchampi toodud näidetele, on selle efemeerset tähendust võimalik mõista järgnevalt: äsja toolilt tõusnud istuja jäetud soojus; sametpükste vilisev heli; kahe samast vormist tulnud masstoodetud objekti mõõtmete imepisike erinevus. Kõik need on peened nüansid, nagu erinevus foto ja maailma vahel, mida ta kujutab. Marjorie Perloff märgib, et infra-thin ongi mõnikord erinevuste uurimine maailmas, mis näib täis sarnasusi. Samaaegselt on see ka sageduste ja tundlikkuste tabamine – ning fotograafia tundlikkused, mis jäävad väljapoole maailma visuaalse reproduktsiooni võimet, on sageli varju jäänud selle mugavuse kasuks. Fotograafia materiaalsus on tabamatu, ent informatsioonirohke. See jagab palju ühist Duchampi infra-thin’i kirjeldustega, kui vaid vaataja end tähendustele avab.

Fotograafia materiaalsus näib enamasti justkui ilmuvat eimillestki (nii keemilistes kui ka digitaalsetes protsessides) ning eksisteerivat kangekaelse objektina alles siis, kui kujutis on piisavalt vananenud või kaotanud oma otstarbe. See esineb kui ilmutus, mis kaob, et naasta jälgede ja jääkidena. Need kaks mõistet–ilmutus ja jääk–saavadki orientiiriks töödele, mis selles näituseruumis kohtuvad. Mõned suhestuvad kujutise sünnimomendiga, teised töötavad juba olemasoleva materjaliga, et leida seni avastamata detaile või tähelepanuta jäänud võimalusi.

Näituse alguses loovad peened ja kaudsed transformatsioonid võtmeprintsiibi mõtlemiseks fotograafilisest kujutisest avardatud viisil: kas fotograafia on representatsiooni meedium või tundlikkuste tehnoloogia? Hanako Murakami Air de l’image taasloob ühe varaseima fotograafilise ilmuti lõhna, mis kasutas lavendlit ja muid taimseid aineid kujutiste tekitamiseks. Juuso Noronkoski An Ode To Absent Minds võbeleb valgusallika, varju või kujutise vahel, puudutades hetke, mil valgus ja kujutis muudavad teineteist. Laure Winantsi jäämurdude refraktsiooni uuringud Arktikas toovad esile visuaalselt polükroomsed informatsioonikihid, mis on talletatud jäisesse vette ja lõksu jäänud gaasidesse. Agata Madejska Technocomplex ühendab valgustundliku pigmendi tinaga, luues dünaamilise materjali, mis on tundlik valguse muutlike tingimuste suhtes ning mida mõjutavad kehad ja objektid. Ryudai Takano uuringud käte ja žestikuleerimise teemadel ületavad mitmesuguseid kujutise loomise tehnoloogiaid, otsides kontakti ja vahetust–lähenedes reaalsusele, ent seda iga kord muutes.

Eva Stenram kirjeldab kujutise piire objektina: Limin on käes hoitav skaneering kunstniku koduukseavast, painutades ruumi uutesse vormidesse ning luues teose, mis on ühtaegu detailne ja atmosfääriliselt laetud; teosega Per Pulverem ad Astra asetab Stenram taas vaatemängulised Marsi pinnapildid dialoogi koduse ruumiga. Teose loomisel jäeti NASA negatiivid kunstniku korteri põrandale tolmu koguma enne nende printimist.

Nagu laieneb kujutis, võttes rohkem ruumi, avanevad ka uued tajud. Kristine Krauze-Slucka assamblaaž kaardistab muutlike piirialade kontuure: liikumise ja kasutuse tagajärjel murduvad ja rulluvad tekstuursed lõiked seinast välja. Suzanne Mooney mängib optiliste seadmetega ruumis: katkenud lääts mõjutab meie ruumikogemust, tõmmates tähelepanu kujutise ja pinna sulandumisele, samal ajal kui rippuvad klaasplaadid toimivad läätsedena, muutes ruumi ja ümbritsevaid teoseid. Reinis Lismanise tööd on kogutud trükikassettide põhja jäänud tinti kogudes ja pihustades seejärel fotopaberile kunstniku käe läbi inimliku trükimasinana. Tööd väljuvad seinapinnast rullidena ja riiulite kujul. Xanath Ramose Problematica del Espacio näitab pop-up-fotoskulptuure, millega kunstnik suunas ümber liiklust Mehhiko tänavatel, samal ajal kui Alnis Stakle jagab negatiivi kihtideks, muutes maastiku nii seinakleebiseks kui ka raamitud printimiseks. Sellega näidatakse fotograafia erinevaid ilminguid.

Kui kujutise materiaalsus muutub üha tajutavamaks, võivad esile kerkida ka uued võimalikud fotograafiad. Meie sensoorne kokkupuude kujutiste ainega laieneb, suurendades individuaalset võimet puudutada ja olla puudutatud, tajuda ja mõtestada: see fotograafiline infra-thin’i avaldumine kajastub Duchampi huvis varjude, aurude, gaasi ja soojuse; osutamise, tolmu, piiride ja vaatenurkade nihkumise; masstootmise ja juhuse ning eelkõige paljususe vastu. See vaatenurk tõrjub kujutise lihtsustamise, samaaegselt lähendades meid maailmale ja avades lõputu hulga uusi viise nägemiseks.